Juustukook...hurmaaga

Üks koogike jällegi. See kook sündis puhtalt sdellest, et köögis olevasse puuviljakorvi oli vedelema jäänud paar pirni ja üks parajalt küpse hurmaa. Koogi-isu oli ka parajalt suur, nii et tuleb alla anda ning pliidiahi kiiremas korras sisse lülitada:) Hurmaa osas oli algselt kahtlusi, kas ja kuidas sobitub see küpsenud koogiga ning kogu toorjuustukattega. Lõpptulemust maitstes pean aga ütlema, et mulle meeldib ahjuküpsenud hurmaa magusus (hurmaaviilud tuleb koogile asetada õhukeselt!) - imekergelt valmiva juustukoogi kattega sobitub see väga hästi. Kui hurmaad aga ei ole ja pirni ei paista ka käeulatuses olevat, võib aga kasutusele võtta mõned muud kombinatsioonid, hurmaa asemel võib proovida, meloniviile, virsikut, aprikoosi... Kusjuures meloniga olen kord üht kooki teinud - soovitan:)

Lihtne juustukeeks - rohkem sõnu polegi vaja

Ei ole mitte-midagi paremat kui äsja ahjust tulnud kodune leib või pehme ning end lausa sööma kutsuv saiapäts. Kasutan võimalust ning lõikan endale alati koheselt paar viilu värskelt valminud küpsetist, millele määrin peale paraja koguse võid, millele peale raputan soolahelbeid. Tõsi, sõi sulab ära, kuid seda on tunda soojas saiaviilus täiesti äratuntavalt hästi. 

Niisiis on tegelikult jutt minu hiljuti valmistatud juustukeeksist, kus ei pea piirduma vaid ühe juustusordiga. Kui külmkapis leidub veel miskit, võib uhada tainasse sinihallitusjuustu või suitsujuustu või parmesani või ükskõik milliseid meelepäraseid juustusorte. Ühe tõelise juustusõbrana näitan ma suurelt rohelist tuld. Minule isiklikult meeldib kasutada tugevama maitsega juuste, sest tavapärane eesti juust kipub kuidagi lahjaks jääma, vähemalt minu arvates. Kui aga erinevaid juuste külmikus ei leidu, võite piirduda ka ainult ühe varinadina, nagu retseptiski. Retsepti maitse ja lihtsus väärivad proovimist. .... ja teate, kui paari päeva pärast pole see keeks veel millegipärast oma lõppu leidnud, siis röstige paar viilu rösteris - see on kui selle küpsetise uuestisünd;)

Tšillised Mehhiko šokolaadi-tassikoogid

Minu tähelepanu on alati äratanud lemmikumates pagaripoodides (ja lennujaamades) müüdavad hiigelsuured tassikoogid - just eriti šokolaadised, mis pealtnäha justkui šokolaadist ainult koosnevadki. Loomulikult näevad suuremad muffinid apetiitsemad välja, võrreldes tavapärastega. Rohkem maiustamist, rohkem šokolaadi, rohkem maitsed - ühesõnaga kõike rohkem. Vesistamine koogileti taga ajas selliste vormide otsingule ning mõned head kuud tagasi õnnestuski mul väikese vihje järel tabada suured silikoonist muffinivormid. Sedasama vihjet võin jagada teistelegi otsijatele - Prisma. Pole kahtlustki, et selliste suurte muffinite küpsetamine nõuab täidiseks rohkelt mustikaid, pähkleid või siis parajalt šokolaadi (talvisel ajal kohustuslik koos tšilliga). Ja  kohe kindlasti peavad sellised küpsetised kaetud olema miski heaga - toorjuustuglasuur on üks esimesi mõtteid, mis minul tavaliselt pähe tuleb. Niisiis arveldan ära oma vana võla ning märgin ülesse tšilliste šokolaadikoogikeste retsepti, mis sai retseptikirja ka Estraveli jõulukiusatusse. Sellised suured muffinid mahutavad kusjuures 4 tavasuuruses muffinitaina kogust, nii et kui otsustate ühe tassikoogi endale lubada, siis jälgige, et kõht oleks parajalt tühi.

...ja muidugi, kui suuri muffinivorme ei ole, siis kasutagem tavalisi vorme. Lihtsalt on küpsetusajad mõnevõrra lühemad.

Lõhetrühvlid

Mitmete šokolaadi sisaldavate trühvliretseptide vahele kulub ära üks soolane lõhetrühvlite retsept. Iga korralik toidukord koosneb ju alati soolasest ja miskist magusast. Ja nagu iga magusat armastav maiasmokk ikka, võtab pärast tummist šokolaadikooki veel ühe ampsu soolast. Nii tulevadki mängu need lõhetrühvlid, mis ideaalsed just peale magusat suutäit nö ühe-soolase-ampsuks. 

Eriti hea lõhepasta

Nii... ja nüüd ma räägin ühest võrratust lõhepastast, mis tänu ajapuudusele ning lähenevale lõunasöögile lihtsalt pidi valmima. Alati kui on tavapärasest suurem nälg ning lähenemas juba lõunatund on minu esimene varuväljapääs üks kiire pastatoit, milles harilikult leiavad kasutamist penned või tagliatelled - need on absoluutselt minu lemmikud, mis parata. Väga suurt kunsti siin ei ole, tuleb küpsetada lõhe, veidi keeta, kaste valmistada ja kogu ongi kõik.